KUNST AM GLEIS - KUNSTIMUUSEUM
Šveitsis Lausanne'is asuv uus kunstimuuseum avaldab muljet oma arhitektuuriga, mille eest olid selle arhitektid auhinnatud nii rahvusvahelise Fritz Hegeri tellisearhitektuuri auhinna Grand Prix 2020 kui ka DNA Paris Design Award 2021 auhinnaga!
Helehalli klinkertellistest arhitektuur paistab eelkõige silma jõulise disainiga liistfassaadi poolest, mis harmoneerub suurepäraselt ümbritseva arhitektuuriga.
Esialgu pidi Lausanne'i kantoni kaunite kunstide muuseum kerkima otse Genfi järve kaldale. Ümbritsusel oleks kahtlemata oma võlu. Selle asemel otsustas linn aga jaama vahetuse läheduses pikka aega seisnud vana veduridepoo kasutusele võtta uue muuseumi rajamiseks.
Barozzi Veiga Barcelona büroole usaldati üleeuroopalise konkursi alusel uue kunstikvartali “Plateforme 10” üldplaneering ja kolmest sinna kavandatavast muuseumihoonest esimese planeerimine. Kunstimuuseum avati umbes kaheksa aastat hiljem. Selle aega jooksulm disainerid said raske koha ebatavalisi omadusi hõlpsalt kasutada. Asukoha ja piirkonna võluva ajaloo põhjal loodi erksavärvilistest klinkertellistest hoone, mille pikkus on ligikaudu 150 meetrit. Hoonel on sümmeetriline plaatfassaad hoolikalt paigutatud akendega, kust avaneb vaade linnale. Teiselt poolt, raudteeliini suunas näib hoone olevat peaaegu suletud, et kaitsta seda raudteeliikluse müra eest. Pikliku monoliitfassaadi katkestavad vaid 19. sajandist pärit raudteejaama jäänused, mille fassaadi keskelt ulatub välja suur kaarakk.
Vana ja uue vastandlik koosmõju ei loo mitte ainult viidet hoone asukoha varasematele tööstuslikele kasutusviisidele, vaid kujundab ka hoone fuajee iseloomu, kus suur kaarakken määrab ka lae kuju. Vahetult fuajee kõrvale on liidetud raamatukogu, raamatupood, auditoorium ja disainituba töötubade ja lühiajaliste eksperimentaalnäituste jaoks, muuseumi kahel ülemisel korrusel paiknevad püsi- ja ajutised näitusepinnad.
Eriti tähelepanuväärne on ebatavaliselt detailne vaade põhja poole vastloodud avalikule väljakule, mida eristavad 22-meetrised lamellpilastrid. 1,50 meetrit väljaulatuvad ja üksteisest 1,50 meetri kaugusel asuvad lamellid struktureerivad pikliku klinkerfassaadi ja takistavad otsese päikesevalguse tungimist hoonesse. Helehallid klinkertellised peegeldavad aga piisavalt kaudvalgust sisemusse. Seevastu pimedas hajutavad pilastrid seest lähtuvat valgust ja loovad niimoodi muuseumi ees vastloodud ruumis mõnusa, peaaegu maagilise valgustuse atmosfääri.
Et täpsemalt kindlaks teha, millist tüüpi klinker antud konstruktsiooni jaoks kõige paremini sobib, viidi korduvalt läbi materjali erinevaid katseid. Klinkri pinnastruktuuri ja värvi on veelgi täiustatud soovitud tulemuseni. See oli intensiivse koostöö protsess kõigi hoone ehitusega seotud isikute vahel kuni täpse demomudeli loomiseni. Lõplikud otsused tegid arhitektid ja tellijad selle müüritise demomudeli põhjal, mida hiljem viimistleti: viimistleti akende, vuukide ja betooni värvi, akende liitekohti ja muid konstruktsiooni detaile.
24 sentimeetri paksused pilastrid on maavärinakindlad, Röben PlanningService’i poolt peensusteni läbi mõeldud ning nende valmistamisel on kasutatud ligikaudu 5700 m² keraamilisi klinkertellisi. Kokku valmistati 338 monteeritavat raudbetoonelementi laiusega 1,50 kuni 4,50 meetrit ja kõrgusega 2,0 kuni 6,7 meetrit. Lisaks toimetati ehitusplatsile 145 sillust ja aknalauda ning 237 parapetti. Hoone ülejäänud kolmest fassaadist oli umbes 5800 m² kaetud traditsioonilisel viisil.
